Intro

See on nii õnnistus kui ka needus, et proxy-turul on nii palju erinevaid tüüpe. Peaaegu igale kasutusviisile on olemas proxy, kuid see muudab ostuprotsessi ka tarbetult keeruliseks. Sellise mitmekesisuse põhjuseks on see, et iga uue internetiga ühendamise meetodiga tekib uus viis proxy seadistamiseks.

IPv6 on uusim internetiprotokolli standard. Enamik veebiservereid ei ole seda veel kasutusele võtnud, kuid me saame juba osta sellel põhineva proxy-serveri. Mis need prokserid on ja kas peaksite neid ostma hakkama, nendele küsimustele vastan ma selles artiklis.

Mis on IP-aadressid?

Käsitleme mõned põhitõed, enne kui sukeldume sügavamale. IP tähendab "Interneti-protokolli" ja lihtsustatult öeldes on see reeglite kogum, mida seadmed kasutavad omavaheliseks suhtlemiseks võrkudes. Põhiidee on võimaldada seadmetel saata andmepakette, mis võivad olla kas päringud või vastused.

Seade, näiteks teie nutitelefon, võib saata serverile päringu, millele see võib vastata või mitte vastata vajalike andmetega. Kui server vastab vastavalt vajadusele, toimub teie seadmes veebileht, video või muu veebiteenus. Nüüd võib server saada miljoneid selliseid päringuid ja ta vajab nende teenindamiseks viisi seadmete tuvastamiseks.

Seepärast nõuab internetiprotokoll, et igal seadmel oleks IP-aadress - unikaalne tähemärkide jada, mis neid identifitseerib. Igal modemil, nutitelefonil, arvutil või televiisoril on IP-aadress seni, kuni see saab ühenduda internetti.

Et tagada, et ühelgi seadmel ei oleks sama IP-aadress, on iga tähemärkide jada seotud geograafilise asukohaga ja määratud Interneti-teenuse pakkujate poolt. Neid omakorda reguleerivad rahvusvahelised asutused, nagu The Internet Assigned Numbers Authority (IANA).

Probleem on selles, et spetsialistid märkasid juba 1990ndatel, et meil saavad IP-aadressid otsa. Ilma korraliku viisita iga seadme identifitseerimiseks ja asukoha määramiseks ei toimiks internet. Midagi tuli teha ja nii sündisid internetiprotokollide versioonid.

Interneti-protokolli versioonid

Interneti kolm esimest versiooni ei olnud avalikult kättesaadavad. Need leiutasid Interneti isad - Vint Cerf ja Bob Kahn - 1970ndatel aastatel USA sõjaväe jaoks.

Esimesed versioonid ei pidanud toetama paljusid seadmeid, nii et miljonite IP-aadresside eraldamise probleem ei olnud probleemiks. Neid versioone ei avaldatud avalikkusele ja neid kasutati ainult teaduslikel eesmärkidel.

IPv4 oli esimene avalikult avaldatud versioon. See kasutab 32 bitti unikaalsete aadresside loomiseks, mis praktikas võimaldab luua 4,3 miljardit IP-aadressi. Nii näeb IPv4-aadress välja:

01.102.103.104.

Kuigi neli miljardit võib tunduda palju, ei ole see nii, ja 2011. aastaks olid viimased määramata IPV4-aadressid kasutatud. See ei tähenda, et uusi ühendusi internetti ei oleks olnud võimalik luua, vaid lihtsalt seda, et kui tegemist on IPv4-aadressiga, siis on see korduvkasutatav aadress.

Pärast mõningaid ebaõnnestunud katseid IPv5-ga, mis hiljem andsid alust Voice over IP VoIP-ühendusele, sündis IPv6. See andis võimaluse määrata kujuteldamatult 340 undeciljoni unikaalset IP-aadressi.

Et seda võrrelda, võiks igale aatomile Päikesesüsteemis määrata IPv6-aadressi. Põhjuseks on see, et selles formaadis kasutatakse nutikat 128-bitist kombinatsiooni erinevatest märkidest, mitte ainult numbritest. Nii näeb see välja:

2001:db8:3333:4444:5555:6666:7777:8888

Kuidas mõjutab internetiprotokolli versioon proxyt?

Loo moraal on see, et meil ei saa kunagi IP-aadressid otsa, kuid miks peaks proxy kasutaja sellest hoolima? Kasutaja poolel ei ole mingeid muutusi ja ainult umbes kolmandik seadmetest on IPv6 kasutusele võtnud.

Vastuse saamiseks peame meeles pidama, miks me üldse kasutame proxy'sid - anonüümsuse ja turvalisuse tagamiseks. IPv6-aadresside arv kasvab eksponentsiaalselt ja kui soovite varjuda, siis on parem teha seda suuremas rahvahulgas. Just seda saavutate IPv6-proxy'de abil.

Loomulikult ei ole kasutajate arv ikka veel IPv6 kasuks, nii et ma ei soovitaks täielikult IPv6-le üle minna. Kui te haldate suurt hulka proksiide, on parim strateegia IPv6-proksiide segamine proportsionaalselt internetikasutajate arvuga. Nii et esialgu tuleks püüda, et iga kümne IPv4-proxy kohta oleks kolm IPv6-proxyt.

See tagab ka selle, et saate vältida IPv6-proxyde ühte peamist puudust. Mõned veebisaidid ei toeta ikka veel seda uusimat protokolli. Kui teil on proxy-pool, mis kasutab ainult IPv6-i, võib tekkida ühilduvusprobleeme. Probleem on pigem teoreetiline, sest enamik internetiteenuse pakkujaid loob ka IPv4-ga töötava ühenduse.

Siiski on hea, kui teil on oma lahendus juhuks, kui teenusepakkuja DNS-serverid või ISP ei tööta. Teoreetilise kokkusobimatuse risk on täiesti väärt, kui teid huvitab, kas teie IP-aadress on uus.

IPv6-proxy puhul on suurem võimalus saada ühendus, mida ei ole kunagi varem kasutatud või mida kasutatakse vähemalt harva. Teenusepakkujad nimetavad neid sageli turunduslikel eesmärkidel "värsketeks" või "värsketeks" proxy'deks. See kõlab nagu turundustrikk, ja seda see ka on, kui tegemist on IPv4-proksidega.

IPv4-ga on peaaegu võimatu saada uusi proxysid, sest kõik võimalikud kombinatsioonid on juba kasutatud. On olemas mõned kasutamata IPv4-registrid, kuid neid on peaaegu võimatu saada, kui te ei ole valitsuse esindaja. IPv6-proxies seevastu on peaaegu garanteeritud, et need on värsked.

Lõpetamine

Kui teil on juba suur hulk IPv4-proxy'sid, ei ole vaja neid maha visata ja võtta kasutusele IPv6-proxy'd. Kui te aga alles alustate uue basseini loomist või soovite lisada sinna mõned värsked IP-d, siis vaevalt, et on paremat varianti kui IPv6-provektorid.